Re: Kuidas "mosse haigus" sind leidis
Postitatud: 07 Nov 2009 20:59
Kas ta nüüd haigusega algas, kuid minu tutvus hakkas Mossega pihta 1990 aasta oktoobrikuus, kui õuele ilmus 7495 rubla maksnud sama aasta septembris valminud IZ412. Värvuseks oli valge liilia, kuid miilitsasse registreerima mines ei tahtnud need seal taolist värvust auto tehnilisse passi kirjutada (Miilits: Kumma me siis kirjutame? Kas valge või beež? - Mina: Auto peal ja värvipurgil on ju kiri valge liilia, nii kirjutategi! - Miilits: sellist värvi pole olemas! - Mina: Aga minu autol ju on!). Lõpuks ikka kirjutati see valge liilia sinna ära. Auto ise oli ehtne vene aja lõpp. Roostetõrje näited: põhja alla oli kohati a'la pintsliga mingit bituumenmastiksit pillutud, esikoobaste tagumine ots oli hoopis ainult halli krundi all jne. Tuligi minu esimene tõsine tutvus Mosse lammutamise alal, et kõik kohad saaks kaitstud. Eks tal oli muid vigu ka, näiteks 4 silindri küünal viltu see jne.
See auto oli minu jaoks nagu kinnas - ma teadsin täpselt mida ta teeb ja mida temaga võimalik teha on. 4 aastat olid aastaringselt all originaalrehvid, siis Goodyeari suvekad kuni '97 sügisel sai lõpuks UG400 talveks soetatud. Nende suvekatega talvel sõitmisega ei olnud mingeid probleeme. Avariisid ei teinud. Teelt välja ei sõitnud. Kuigi jah, tihtipeale olid kaasõitjad pisut sõnaahtrad ja kaamete nägudega. Praegu ma isegi imestan, kuidas oli võimalik nii sõita, aga kuidagi tol ajal oli masina tunnetus ning reageerimine sellele ikka väga hea.
Minu sõprus selle isendiga lõppes 1998 aasta augustis. Sõpruse lõppemise põhjus koos piltidega on "Avariid" teema all.
Mõned aastad läksid ilma Mosseta. Vahepealsel ajal sigines teine vaieldamatu lemmik Toyota. Kuni 2003 aasta kevadeni, kui sõber Indrek teatas, et rahvarallil oli toimunud esimene Mossede sõit, ning kohe tuleb teine, mis lausa Saaremaal korraldatakse. Muidugi oli tema algne soov, et mina rooli taha kargaks, aga vahepealsete mõtlemisaastate jooksul oli mul tekkinud tunne, et ma ei suuda enam Mosset taltsutada. Nii ma jäin kaardilugejaks, kes vahest ise ka rooli kiirsõiduks kätte haaras. Ja nii see Mossehaigus mul jälle 2003 aasta Saaremaa rahvaralliga pihta hakkas. Nüüd siis vist paranemise lootuseta. Sest siis ma lihtsalt sain teada, kui vastupidav on Mosse ülirasketes olukordades. Mingi nn. läänepanniga ma küll ei julgeks taolistel teedel sõita. Pealekauba on endal mõningad kogemused olemas VW ja Opeli ralliks ettevalmistamise suurte probleemidega. Ausammas neile, kes Saksa autodega rallit sõidavad.
Aga nüüd konkreetsetest Mossedest. Peale 2003 aastat sai ralliks kasutatud järgnevaid masinaid: '86 M21406 - rallisõiduks sobimatu masin - kere pehme, trummelpidurid, deforseeritud mootor (selgus alles peale hooaja lõppu); '77 M2140 - 1 sprint, 1 ralli ja masin pehme. Nendes kahest sai vähemalt Sadam sellel aastal kasu, kui ta oma eelmisel aastal räsitud Mosset taastas. Ning siis parim ja tugevaim: '79 IZ412. Kere ülitugev, plekk selline, et tantsi või katusel Kaera-Jaani. Carrec ehk mäletab, kuidas ma sellega punnsilm Corolla ära mõlkisin. Sellel oli külg korralikult sees, mul poritiiva nurk natuke kortsus (aga seda natukest ma tagusin terve õhtu suure kuvaldaga välja - mis on ikka kõva plekk, see on ikka tõesti kõva). Kusjuures see päikesest pleekinud esimene suunatuleklaas tõmbas korraliku vao teise masina pleki sisse, aga puruks ei läinud! Vat sulle 25 aastat vana vene plastik! Praeguste masinate poole ei julge hernesupist tekitatud kõhutuult ka lasta, eriti käib see prantslaste kohta.
Nojah, kuna mina olen selline universaalsemate kerede austaja, siis oli suhteliselt loogiline, et minu praeguses autopargis on olemas M426 ja M2137. Üks sedaan võib ka ju olla, eriti kui tegu '74 aasta IZ412 ekspordiga.
Üks asi veel. Kui ma meie punamusta IZ412 Moskiitoga (tagaklaasil oli punamust numbrimärk kirjaga "Moskiito", mille Indrek Hollandis olles spetsiaalselt lasi teha) ringi sõitsin, siis absoluutselt kõik näitasid mõõdasõites viisakalt suunda.
See auto oli minu jaoks nagu kinnas - ma teadsin täpselt mida ta teeb ja mida temaga võimalik teha on. 4 aastat olid aastaringselt all originaalrehvid, siis Goodyeari suvekad kuni '97 sügisel sai lõpuks UG400 talveks soetatud. Nende suvekatega talvel sõitmisega ei olnud mingeid probleeme. Avariisid ei teinud. Teelt välja ei sõitnud. Kuigi jah, tihtipeale olid kaasõitjad pisut sõnaahtrad ja kaamete nägudega. Praegu ma isegi imestan, kuidas oli võimalik nii sõita, aga kuidagi tol ajal oli masina tunnetus ning reageerimine sellele ikka väga hea.
Minu sõprus selle isendiga lõppes 1998 aasta augustis. Sõpruse lõppemise põhjus koos piltidega on "Avariid" teema all.
Mõned aastad läksid ilma Mosseta. Vahepealsel ajal sigines teine vaieldamatu lemmik Toyota. Kuni 2003 aasta kevadeni, kui sõber Indrek teatas, et rahvarallil oli toimunud esimene Mossede sõit, ning kohe tuleb teine, mis lausa Saaremaal korraldatakse. Muidugi oli tema algne soov, et mina rooli taha kargaks, aga vahepealsete mõtlemisaastate jooksul oli mul tekkinud tunne, et ma ei suuda enam Mosset taltsutada. Nii ma jäin kaardilugejaks, kes vahest ise ka rooli kiirsõiduks kätte haaras. Ja nii see Mossehaigus mul jälle 2003 aasta Saaremaa rahvaralliga pihta hakkas. Nüüd siis vist paranemise lootuseta. Sest siis ma lihtsalt sain teada, kui vastupidav on Mosse ülirasketes olukordades. Mingi nn. läänepanniga ma küll ei julgeks taolistel teedel sõita. Pealekauba on endal mõningad kogemused olemas VW ja Opeli ralliks ettevalmistamise suurte probleemidega. Ausammas neile, kes Saksa autodega rallit sõidavad.
Aga nüüd konkreetsetest Mossedest. Peale 2003 aastat sai ralliks kasutatud järgnevaid masinaid: '86 M21406 - rallisõiduks sobimatu masin - kere pehme, trummelpidurid, deforseeritud mootor (selgus alles peale hooaja lõppu); '77 M2140 - 1 sprint, 1 ralli ja masin pehme. Nendes kahest sai vähemalt Sadam sellel aastal kasu, kui ta oma eelmisel aastal räsitud Mosset taastas. Ning siis parim ja tugevaim: '79 IZ412. Kere ülitugev, plekk selline, et tantsi või katusel Kaera-Jaani. Carrec ehk mäletab, kuidas ma sellega punnsilm Corolla ära mõlkisin. Sellel oli külg korralikult sees, mul poritiiva nurk natuke kortsus (aga seda natukest ma tagusin terve õhtu suure kuvaldaga välja - mis on ikka kõva plekk, see on ikka tõesti kõva). Kusjuures see päikesest pleekinud esimene suunatuleklaas tõmbas korraliku vao teise masina pleki sisse, aga puruks ei läinud! Vat sulle 25 aastat vana vene plastik! Praeguste masinate poole ei julge hernesupist tekitatud kõhutuult ka lasta, eriti käib see prantslaste kohta.
Nojah, kuna mina olen selline universaalsemate kerede austaja, siis oli suhteliselt loogiline, et minu praeguses autopargis on olemas M426 ja M2137. Üks sedaan võib ka ju olla, eriti kui tegu '74 aasta IZ412 ekspordiga.
Üks asi veel. Kui ma meie punamusta IZ412 Moskiitoga (tagaklaasil oli punamust numbrimärk kirjaga "Moskiito", mille Indrek Hollandis olles spetsiaalselt lasi teha) ringi sõitsin, siis absoluutselt kõik näitasid mõõdasõites viisakalt suunda.