Kuidas "mosse haigus" sind leidis

[Neeme]

Kas ta nüüd haigusega algas, kuid minu tutvus hakkas Mossega pihta 1990 aasta oktoobrikuus, kui õuele ilmus 7495 rubla maksnud sama aasta septembris valminud IZ412. Värvuseks oli valge liilia, kuid miilitsasse registreerima mines ei tahtnud need seal taolist värvust auto tehnilisse passi kirjutada (Miilits: Kumma me siis kirjutame? Kas valge või beež? - Mina: Auto peal ja värvipurgil on ju kiri valge liilia, nii kirjutategi! - Miilits: sellist värvi pole olemas! - Mina: Aga minu autol ju on!). Lõpuks ikka kirjutati see valge liilia sinna ära. Auto ise oli ehtne vene aja lõpp. Roostetõrje näited: põhja alla oli kohati a'la pintsliga mingit bituumenmastiksit pillutud, esikoobaste tagumine ots oli hoopis ainult halli krundi all jne. Tuligi minu esimene tõsine tutvus Mosse lammutamise alal, et kõik kohad saaks kaitstud. Eks tal oli muid vigu ka, näiteks 4 silindri küünal viltu see jne.
See auto oli minu jaoks nagu kinnas - ma teadsin täpselt mida ta teeb ja mida temaga võimalik teha on. 4 aastat olid aastaringselt all originaalrehvid, siis Goodyeari suvekad kuni '97 sügisel sai lõpuks UG400 talveks soetatud. Nende suvekatega talvel sõitmisega ei olnud mingeid probleeme. Avariisid ei teinud. Teelt välja ei sõitnud. Kuigi jah, tihtipeale olid kaasõitjad pisut sõnaahtrad ja kaamete nägudega. Praegu ma isegi imestan, kuidas oli võimalik nii sõita, aga kuidagi tol ajal oli masina tunnetus ning reageerimine sellele ikka väga hea.
Minu sõprus selle isendiga lõppes 1998 aasta augustis. Sõpruse lõppemise põhjus koos piltidega on "Avariid" teema all.
Mõned aastad läksid ilma Mosseta. Vahepealsel ajal sigines teine vaieldamatu lemmik Toyota. Kuni 2003 aasta kevadeni, kui sõber Indrek teatas, et rahvarallil oli toimunud esimene Mossede sõit, ning kohe tuleb teine, mis lausa Saaremaal korraldatakse. Muidugi oli tema algne soov, et mina rooli taha kargaks, aga vahepealsete mõtlemisaastate jooksul oli mul tekkinud tunne, et ma ei suuda enam Mosset taltsutada. Nii ma jäin kaardilugejaks, kes vahest ise ka rooli kiirsõiduks kätte haaras. Ja nii see Mossehaigus mul jälle 2003 aasta Saaremaa rahvaralliga pihta hakkas. Nüüd siis vist paranemise lootuseta. Sest siis ma lihtsalt sain teada, kui vastupidav on Mosse ülirasketes olukordades. Mingi nn. läänepanniga ma küll ei julgeks taolistel teedel sõita. Pealekauba on endal mõningad kogemused olemas VW ja Opeli ralliks ettevalmistamise suurte probleemidega. Ausammas neile, kes Saksa autodega rallit sõidavad.
Aga nüüd konkreetsetest Mossedest. Peale 2003 aastat sai ralliks kasutatud järgnevaid masinaid: '86 M21406 - rallisõiduks sobimatu masin - kere pehme, trummelpidurid, deforseeritud mootor (selgus alles peale hooaja lõppu); '77 M2140 - 1 sprint, 1 ralli ja masin pehme. Nendes kahest sai vähemalt Sadam sellel aastal kasu, kui ta oma eelmisel aastal räsitud Mosset taastas. Ning siis parim ja tugevaim: '79 IZ412. Kere ülitugev, plekk selline, et tantsi või katusel Kaera-Jaani. Carrec ehk mäletab, kuidas ma sellega punnsilm Corolla ära mõlkisin. Sellel oli külg korralikult sees, mul poritiiva nurk natuke kortsus (aga seda natukest ma tagusin terve õhtu suure kuvaldaga välja - mis on ikka kõva plekk, see on ikka tõesti kõva). Kusjuures see päikesest pleekinud esimene suunatuleklaas tõmbas korraliku vao teise masina pleki sisse, aga puruks ei läinud! Vat sulle 25 aastat vana vene plastik! Praeguste masinate poole ei julge hernesupist tekitatud kõhutuult ka lasta, eriti käib see prantslaste kohta.
Nojah, kuna mina olen selline universaalsemate kerede austaja, siis oli suhteliselt loogiline, et minu praeguses autopargis on olemas M426 ja M2137. Üks sedaan võib ka ju olla, eriti kui tegu '74 aasta IZ412 ekspordiga.
Üks asi veel. Kui ma meie punamusta IZ412 Moskiitoga (tagaklaasil oli punamust numbrimärk kirjaga "Moskiito", mille Indrek Hollandis olles spetsiaalselt lasi teha) ringi sõitsin, siis absoluutselt kõik näitasid mõõdasõites viisakalt suunda.

[Kevin68]

Räägin siis enda loo ka ära.

Juba viiesena sai mängitud palju vanaisa 412nes ning sõitu olen ka sellega palju saanud, samas on mu onul ka 408, millega olen samuti sõitu saanud. Eks mossel ole selline omapärane hääl ka, mis mulle õudsalt meeldib. Eks nendest kahest masinast sain pisiku sisse.. läks aega mõõda ning aastal 2008 sain endale naabri käest tasuta sääreväristaja ilma mootorita. Panin selle sõitma ning siis jäi asi miskipärast seisma. Panin ka kuskile vist kuulutuse ülesse, et vahetan seda sääreväristajat millegi huvitava vastu. Algul tuli üks inimene mulle pakkuma 1000 Eesti raha, mis paistis päris ahvatlev kuid siiski ei tahtnud eriti selle summa eest loobuda. Küsisin niisama huvi pärast, ega tal miskit NL masinat vastu pole pakkuda, kui ma miski summa ka peale annan. Siis tuligi tal meelde Hiiumaal suvekodus olev 2140, mis oli viimased kaks aastat seisnud. Peale seda, kui ta sellise kirja mulle Automotosse saatis läksid mul silmad peas särama ning järgmine päev läksimegi juba järgi.. omaniku kahjuks ennast seal polnud. Kahjuks sai see lolli peaga maha müüdud ning nüüd ma olengi jälle alguses. Aga küll veereb õnn ka minu õuele taas ning ma saan omada jälle Moskvitsi!

[ABS]

Esimeseks autoks sai mulle isa seisma jäänud mosu.Sai siis seda remonditud-putitatud ja aja jooksul muutus ta väga kalliks mulle(nagu asjad ikka millega palju aega koos veedad).6-7 aastat sõitsin temaga igapäevaselt,nüüd on tast saanud hobiauto,kahjuks on üha vähem aega temaga tegeleda kuna paikneme sootuks eri linnades.Aga kui sinna satun panen alati mosu käima ja midagi ikka leiab mille kallal nokitseda.

[Filtrimokits]

Ega mul otseselt mingit mosse haigust ei ole, aga natuke põnevamad on nad küll, kui teisi samas hinnaklassis masinaid vaadata.
Aga minul oli esimene mikits 2140SL, mille sain oma vanaisalt. Oli teine üsna heas korras, ning pulli sai küll masinaga.





edasi sai ostetud sõbralt ära selline mosse, mille me kogematta tabasalu kardikal ära lõpetasime.suure pauguga



Ning peale seda tuli ette see praegu avataril olev mokits, mis aga tänase seisuga minu garaasist välja veereb.
Igatahes, kui kunagi uue mosse muretsen, siis vaataks vist juba kastika poole

[hannes24]

alguse sai ala 6 aastaselt kui sai esimest korda mosse rooli proovitud, masinaks oli ise 408 millel oli siis juba 412 mootor peal, hiljem oli volgad siksid ka aga need jätsid külmaks , esimene mosse mis aiaposti otsa tiba kortsu sai sõidetud oli isa tööauto kastikas selline mõnusalt beez pill oli, hiljem oli mingi roheline. kui load kätte sain siis otsin 2140-ne. ülemneku variant oli väljast 2140, seest 412. olid ajad ikka, kusjuures sellest loomast käis nii mõnigi naine läbi aga see selleks...
mingi hetk ülikooli ajal müüsin maha. krt kui kahju oli ikka Järgmine võimalus mosse osta tekkis alles nüüd 2010 veebruaris kui sobiv elukas ilmus silmapiirile, nabisin ära kohe, eks omad mõjutused on siin sellel ka et töökaaslane ostis 408, siin on ta kasutaja hannezk. ning muidugi naabripoisi püss: http://www.carrating.org/car.php?3004. igapäeva liikuriks kasutan volvo 850, aga mosseriito pakub ikka omamoodi paremat sõidumõnu

[risto626]

nooh, minul tekkis 2002 aastal soov saada endale auto. Kuna üks kohalik ärikas müüs ´72 aasta 412, siis sai see ära ostetud. Täielik autovõhik nagu ma olin, siis tegelikult oli see mosse paras sara. Sesmõttes, et kere oli tal ideaalne, kuid mootoris oli jõhker kolin, ja küttekulu andis silmad ette isegi ZIL´ile- vähemalt 30 sajale . Aga autosõidu esimesed meetrid ja kilomeetrid tegin ikka sellega. Siis sattus ette 87 a 2140, endine takso. läbisõitu julgelt üle 500 k km. Et tol ajal puudusid igasugused oskused ja võimalused valget lappida, rändas emexisse. Tegu, mida ma kahetsen täiega siiamaani. 2140 siis- võtsin arvele, vahetasin hulgaliselt juppe. Kuni ühekorra õlipump saba andis ja mootor kinni jooksis. Et selleks ajaks olid load juba käes ja igapäeva autot vaja, sai hangitud läänekas. Mosse sai müüdud, mis tast sai ei tea, kuid kuri kahtlus, et lõpetas seal kus valgegi.
vahepealsetele läänekatele lisandus siis üleelmisel sügisel mu praegune punane nunnu, mida püüan hoida kui oma silmatera.

[stern100]

Mina sain oma esimese mosu vanaisalt, kuna tema oli selle 2140 juba nii üles ehitanud kui saab, ning arvas et see kaua ei kesta enam kuna esimesed poolraamid viletsavõitu. Isa ostis talle uue mosu, mida taastada ja vana saigi meile. Esimesed 2-3 aastat seisis 2140 garaasis, korra 3 kuu jooksul sõitsime, et asjad kinni ei jääks. Siis tuli vanust juurde ja hakkas huvitama rallisport. Nii asi edasi areneski, käisin spintidel jne, siiamaani auto kestab, poolraamid mädad küll aga sõita kannatab. Mosu hakkas väga meeldima, sest lihtsalt eluhea juhitavusega ja taskukohane auto. Eelmine suvi kuulsin puud saanud SL-ist, et ma võin kõik jupid endale saada, sama mehe käest sain ka oma treeningpilli-värvilise 412, kuna auto hind oli eluhea Minu pakutud 700 krooni sobis. Tõime selle ära, mosu hakkas veelgi rohkem meeldima Tunnistan, see mosu on palju piina saand ja saab veelgi sest kõverast kerest asja enam ei saa ning doke ka ei ole.Ühel heal päeval netti sirvides leidsin ühe mosu müügikuulutuse. Täpselt see mis vaja oli, võis ka vahetada ehitusmaterjali vastu, mis parasjagu kodus üle oli. Mõeldud, tehtud, sai endale kolmas mosu soetatud. Roheline 412, päris korralik, selle suve eesmärk on see korda teha. Mosupisikust ei saa lahti enam

[risto626]

. Mosupisikust ei saa lahti enam

See on diagnoos

[mossejumal]

. Mosupisikust ei saa lahti enam

See on diagnoos

Jep